AU REVOIR, ARRIVEDERCI!

Homme hommikul sööme varakult oma viimase hommikusöögi, istume mõlemad autosse, jah, lahkume kahe autoga ja suundume Perthi poole.Üritasime kaks nädalat vana autot müüa, aga kahjuks leiduvad siin ainult vaesed bäkkerid, vähemalt need, kes autot tahavad osta. Kolm itaallast ütlesid, et neil on kolme peale anda vaid 1100dollarit kuigi auot hind oli 1800, halloooooo. Veel kohtasime mitmeid, kes ütlesid, et ei saa üle 600dollari välja käia.Vaatame, äkki näkkab Perthis müümisega, seal on inimesi enam, kes äsja saabunud ja autot otsivad. Ei tea kuhu need inimesed oma raha panevad, kas tõesti on hosteli elu nii kallis kuna rendile peab lisama ka ohtrad alkoholi ja tubaka arved. Jumalale tänatud, et meil sellist risti kanda pole. Edaspidi hoiame ikka hostelitest eemale.Paljud otsivad suurt autot, kui mitte vani, bussi, suuremat sõiduautot, et seal elada. Vastik ütleks ma selle kohta, elada autos. Voodi, toit, mustad riided-kõik paari ruutmeetri peal. Kohtasime töö juures paljusid, kes elasid oma autos ja mõnda sai sisse piilutud. Suudaksin elada paar nädalat nii, reisimise eesmärgil, aga pidevalt, oh ei. Inimesed, kes oma autodes elasid nägid välja väga rääbakad, riided osadel mustad, juuksed sorakad. Tööjuures ei vaadanud ka bossid neile hea pilguga, aga neil on vaja, et keegi töö ära teeks. Lisaks saime teada, et on karavanparke, kuhu bäkkereid üldsegi ei lubata oma bussidega. Üks aasta olevat ühe jooksul ühe võtmega käinud karavanpargis dušši all 47 inimest, sest üks paar olevat omale pargis koha võtnud ja siis facebookis kuulutanud sooja dušši võimalust. Omanik sai korralikult külma ja peale seda ei lubata bäkkereid enam siia karavanparki. Pole see koht aga ainus, kes nii otsustanud on. Nende bussidega ongi üldiselt tekkimas suur probleem, et ööbitakse suvalistes kohtades-parkides, autoparklates, teeäärtes, kohtades, kus tegelikult see keelatud on ning jäetakse maha palju prügi. Kohalikud on väga vihased ja bussielanikke vihatakse kohati, peetakse rõvedateks. No kuidas muidu kirjeldada, kui hommikune poolik eine on kausiga auto armatuurile kuivama jäetud kogu päevaks, sokid kojameeste vahele kuivama pandud, susped ripuvad aknavahel, vist kuivama pandud. Peale kuute kuud töötamist farmides on aeg hüvasti öelda. Farmipäevad on kaugelt üle tehtud kui neid vaja oleks, aga ega me ei olnudki siin tööl mõttega et peale 88 päeva täitumist tõmbame päeva pealt suur linna minema, sest meile siin töö sobis. Tunde sai teha palju, vastavalt enda soovile ja maksti hästi, samuti oli võimalus raha kõrvale panna ja säästa. Kahtlen, et linnaelu seda võimaldab, sest võimalusi raha kulutamiseks enam. Samas ei olnud siin tegemist ka niivõrd maakolkaga kuna kõik mis eluks vajalik oli olemas, palju toidu, riide ja tarbekauba poode. Samuti oli suur vee ja spordikeskus millega oli ka minu vaba aeg sagedasti sisustatud. Lahkuda on samas päris kurb, just viimase töökoha pärast kuna töötasime seal 4,5 kuud ning olime suutnud end arvestatavale positsioonile viia, seda oli näha ka viimasel päeval kus väikesele lahkumispeole oli kohale tulnud ka kõige suurem boss. Eelmisel päeval küpsetasin pizzat ja õunamuffineid, jah, õunafarmi viisin õunamuffineid. Joogiks ostsime kasti õlut, aga avastasime päeva lõpus, et shedis oli külmkapp samuti õlut ja siidrit bossi poolt täis ostetud. Viimased tunnid tööd olid väga imelikud, sest peas käis mõte, nüüd ongi kõik. Viimaseid kallistusi tehes pigistasin ikka huult, et pisaraid tagasi hoida. Supervisor Deb kallistas meid üht ja tesitpidi, aga Ben, boss, ütles et parim mis minult saada on käepigistus ja fotoseeria, kallid-musid pole minu rida. Deb veelt kõrvalt sosistas, et ka see on suur asi. Ben oli tõesti väga lahe boss-humoorikas, vaba suhtleja ning sõbralik, üks tüüpiline oz-lahe vana. Teame, et saame alati sinna tagasi minna. Kõige toredam on see, et saime palju kogemusi ja uudi teadmisi, kodus ootavad mind esimesena õunapuud, haha. Siinoleku ajal kohtasime niiiii palju erinevaid inimesi, kellega sai koos ettevõetud ja kogetud palju lahedat. Kõige parem uute inimestega tutvumisel on kogemused mida kõik jagavad Austraalias töötamise ja reisimise kohta. Kõige paremini jäävad meenutama seda 6 kuud pildid,sest sõnadega on raske kirjeldada läbielatut. Paljud nimetavad seda kolkaks, aga minu arust on väga lahe koht, kus mingi periood elada, rahakotile mõjus hästi :D

Maria sünnipäeval tegime kartulisalatit, oli traditsioon, et kui kellegil sünnipäev siis tegime ikka midagi kodust :)

Pembertoni pubis maiustamas :)

Maffia pidu 

Lebo vend :D

Lihtsalt nii õnnelik, et tööpäev läbi sai :D

Tavaline tööpäev, Raiks traktori roolis ja ma üritan ka abiks olla :D

Deb, Raigo,mina ja Ben, ja Rusty

jee, eestlased lähevad :D tegelikult lijtsalt Ben oma tavapärases olekus ;)

lõpukink, Newtoni õun, kõige suuremalt parimad soovid meie bossilt :)

Kanad meie aias, free range munad olid pidevalt saadaval, peremees Villu ei jõudnud kaadrisse, arvatavasti rohis kõrval aiamaal

Aiamaa, kus nüüd juba värsket tilli, peterselli, murulauku, porgandit ja kurki saab :P

Vene spordi pidu  :D

Minu korjatud õunad, kaua ma seda tööd ei teinud, aga minu arust tasuv töö, ei ole sellel tükitööl viga midagi, kui ise usin olla, lisaks mainiks, et lääne-austraalias on üldse tööd tasuvamad, just farmitööd.

Õunakorjaja täies hiilguses :)

Järgmine peatus-Perth International airport ;)

Still in Manjimup

Jah, elame ikka Manjimupis, töötame Newtonis, aga vot elukoht on küll uus.

Uue aasta vastuvõtmise plaanid olid küll suurejoonelised, aga ilmsiks tuli see, et austraallased on äärmiselt igavad ja tagasihoidlikud uue aasta vastuvõtjad. Eestlaste jaoks traditsioonilist ilutulestikku saab nautida vaid Sidneys ja Melbournis ehk suurimates linnades. Põhjuseks eelkõige turvalisus kuna siin on ju uue aasta vastuvõtmine keset kõige kuumemat suve ja loodus on äärmiselt kuiv. Seega mööduski meie vana-aasta õhtu rannas, hiljem kesklinnas kohvikus mõnusaid jääkülmasid kokteile nautides ja keskööl tegime ise pauku, šampaga sai meie jaoks 2015 vastu võetud. Kõmpisime mööda randa koju ja kohe üldse polnud tunnet, et vot nüüd ongi siis uus aasta käes. Poodides on inimestele saadaval vaid säraküünlad, nii me siis kahe peale 40 särakat ära põletasime. Bunburys veedetud 4 päeva möödusid enamjaolt rannas lebotades, ookeanis ujudes, lendavat taldrikut mängides ja sushit süües.  Raigo proovis esimest korda elus seda ja ma olin küll paar korda proovinud, aga erilist maitseelamust polnud saanud. Seekord ostsime ühest sushi take-away kohast mitu korda seda kaasa ja mugisime rannas. Lihtsalt imeline oli. Manjimupis seda küll saada pole, ise tegema vast ka ei hakka kuna päris suur mässamine ja kes teab kas väljagi tuleb.  Elu läheb tavalist rada mööda edasi ja kui kalendrisse ei vaata, siis ega ikka ei ütleks küll, et uus aasta käes on. Asjaolul, et saime sel nädalal juba poolest teisipäevast puhkama, oli täna 9,5tunnine tööpäev koos 35 soojakraadiga. Ei ole hullu, homme on 40. Elukohta vahetasime küll. Gill on ära olnud üle 5 nädala ja aina enam tekkimas tunne, et see vana ei naase, leidis paremad jahimaad või peidupaigad. Keegi ei tea temast midagi, seega oli tõesti viimane aeg oma asjad kokku panna ja lahkuda, jättes küll ta väikesesse miinusesse, aga tõesti on asi kahtlane. Lubas ta ju ära olla 2-3 nädalat. Nüüd on meil ka väikest viisi eestlaste hostel. Elame siin kuuekesi ja maja on mõnusalt suure aiaga kus erinevad viljapuud ja aiamaa, kus Villu juba erinevaid juurikaid ja maitsetaimi kasvatab. Renti maksame ka vaid 75dollarit nädalas on ikka väga vähe ja sellest juba odavamat kohta on väga raske kui mitte võimatu leida. Kuigi täna pakkus Ben meile tasuta elamist. Hommiku tööle jõudes tegi ta pakkumise, et asuksime tööle ühte teise, väiksemasse Newtoni farmi ning saaksime seal kõrval olevas karavanis tasuta elada. Well..ootused olid taaskord suuremad ja see karavan polnud just kõige puhtam ja mugavam, rääkimata pesuruumist. Seega jääb nii, et homsest hakkame seal tööle, aga elame ikka linnas. Töö ülesanded on samad mis praeguses kohas ehk väga varieeruvad. Farm asub linnast 7 km kaugusel, seega äratuskell tiliseb juba 4.20. Ausalt öeldes on Manjimupist juba päris kõrini, tahaks kuskile mujale, teha muud tööd ja teist elupaika. Olen lihtsalt arvamusel, et kui oled tüdinud ja pead end sundima, siis tuleb uus koht leida. Praegu on lihtsalt meil väga hea töö ning patt oleks öelda, et lahkume. Seega jaanuari oleme ikka vapralt ära, loodame vähemalt. Kodust saadeti mulle tatar seega nüüd läheb taas tatrakeetmiseks, et seda taluvõiga pärast süüa, miskit pole paremat leevendamaks koduigatsust ja tühja kõhtu :)

Vana-aasta õhtu rannas

Õhtune piknik rannas, maiustame meie uue lemmiku-sushiga

Busseltonis, natural ice-cream kohvikus. Need jätsid olid väga head, oli tunda, et tegu on puhaste ja naturaalsete maitsetega ehk maasika jäätises oli ikka ka suured ja värsked maasika tükid.

Busselton jetty

kõik mis hingel+puhkuseplaanid

Eelmisest blogi postist on möödas juba pool kuud ja selle põhjuseks on ainult see, et töö juures on päevad ja nädalad  pikemad ja peale vähemalt 10 tunnist tööpäeva lihtsalt ei suuda midagi muud teha, kui süüa ja uueks tööpäevaks siis voodisse välja puhkama minna. Sealjuures on aga asju, mida teiega jagada tahaks kogunenud väga palju. Neljapäeval oli temperatuur üle 30, aga siine päike kõrvetab selle kuumuse juures palju rängemalt. Möödunud nädal oli isegi nii töine, et pidin esimest korda kahe kuu jooksul mõlemad trennikülastused ära jätma, sest energiat lihtsalt polnud.

Tööga oleme seal maal, et kuna oleme end väga heast küljest näidanud, siis meile antakse jätkuvalt veidi paremaid tööotsi kui ehk Teistele. Thinninguga jätkavadki ainult prantslased ja itaallased. Raigo on nädal aega juba koos kahe inglise kuti, ühe inglise ja iiri neiu ning eesti poisiga paigaldanud õunapuudele võrke. Arvatavasti on tegu lindude eemal hoidmisega.

 Tööpäevad algavad kelle kuuest, mis tähendab meile poole 5st ärkamist ning lõppevad alles 5st õhtupoolikul. Mõnel päeval oleme näpistnud päeva lõpust pool tunnikest ja varem koju lipsanud. Töö on füüsiliselt äärmiselt raske, olen mõnel päeval seda paar tunnikest isegi teinud, aga neljapäeval seda kogu päeva tehes oli keha ikka väga koormatud. Asi selles, et enamus puid on väga kõrged ja redeli peal tuleb tihti eelviimasele või lausa viimasele astmele minna, mis thinningu ja korjamise puhul tegelikult keelatud, ning siis pea kuklas kaks võrku omavahel ühendada, kokku rullida ja siis klipiga kinnitada. Suurema vati saavad käed ja sõrmed ning tegelikult jalad, sest aina üles-alla mööda redelit sa käid..Ometigi ütlevad kõik ühest suust, et ennem teevad nad seda kui thinniksid puid taas. Mina olen aga täielik hunt kriimsilm, enamus ajast tegelesin irrigationiga ehk kastmissüsteemidega, aga kolmapäeval lugesin uutel põldudel puid ja reede möödus õunu mõõtes. Sain nimekirja blokkidest ja seal asuvatest õunasortidest,mida tuli mul külastada, valida rida ja puu, mille küljest hakkan iga reede viite õuna spetsiaalse aparaadiga mõõtma. Nii on teada, kuidas õunad küpsevad ning millal nad noppimiseks valmis on. Neid kõiki töid olen saanud teha oma uue sõiduvahendiga, mis mulle tööjuures usaldati.

Reedel oli ka Raigol teistsugune tööpäev, nimelt oli ta abiks linnast laost uute võrkude farmi transportimisel.

Raigo töömasin reedel

Kuna kahe nädala pärast saab meil täis kolm töökat kuud, siis selle puhul otsustasime ka väikese puhkuse aastavahetuseks endale lubada. Esialgu oli mõttes sõita Perthi, aga majutuste hinnad on selleks ajaks ikka väga kõrgeks aetud ja seetõttu valisime Bunbury, mis on ka suurem linn igatahes kui Manjimup. Seal broneerisime omale neljaks päevaks ookeani äärse motelli. Valik langes just sellele kuna siis on meil toas ka oma kööginurk, kus aastavahetuseks midagi head vaaritada. Aasta kahel viimasel nädalal on tööjuures üldiselt palju vabu päevi, seega puhkamist tuleb aasta lõpus palju. Jõulude ajal on samuti kolm vaba päeva. Leppisime kokku, et Kaisa ja Villuga meie pool siis kokkame ja nende pool saame õhtustada jõuluõhtul. Teistel jõulupäevadel mõtlesime Raiksiga aga taaskord ümbrust avastama minna. Tööjuures soovitas üks kohalik ka telkimist kuna igapäev on ju koju sõita tülikas ja kulukas. Enne seda, kui vähegi võimalik, üritame veel kõvasti tööd teha ja kukruid täita.

Eile oli linnas igaaastane suur festival-"Cherry harmony festival". Kuulutati seda juba siis, kui me siia septembri lõpus saabusime ja reklaame nähes ootasime midagi suurt ja võimast, aga ausalt öeldes oli tegu suhteliselt tavalise, väikese koha laadaga. Palju igasuguseid pudi-padi ja nänni müüvaid telke, jäätiseautod, kiirtoidu putkad, kust tuli vaid kuuma ja vana õli haisu ning lavad, kus erinevad kohalikud taidlejad oma muusikalisi ja tantsulisi etteasteid demonstreerisid. Poolehoiu võitsid aga orgaanilise siidri ja gaseeritud jookide müügiletid. Seal sai agaralt degusteeritud ja ostsin meile ka gaseeritud greibimahla ja õunamahla, mis olid orgaanilised ja tõesti head. Festivali olemusele kohaselt ostsin minagi kirsse, mida siiani nosin. Tore üritus, mis kindlasti kohalikele väga oluline, aga palju rahvast, kes iga hinna eest kuhugile leti juurde end pressida tahavad polnud väga tore. Enamus ajast me siis neljakesi istusimegi päikesevarju all, nosisime midagi ja vaatasime esinemisi.Õhtul oli pargis kontsert välja kuulutatud. Läksime meiegi, aga õhtud lähevad siin ikka väga jahedaks ja isegi jopega hakkas meil üsna ruttu külm ja nii me sealt kodu poole ära jalutasimegi, tee pealt kaasa karbi friikaid nosimiseks ostsime ka.

Üks asi, mis selle nädalavahetusega eriti hinge kraapima hakkas oli Austraalia naiste välimus ja nende riietumisstiil. Raigo sai igas minutis mitu traumat, sest tema sõnul oleks vallalisel mehel siin väga raske pikema perspektiiviga suhteks naist leida. Esiteks on tõesti enamus naisi siin kohutavalt end käest lasknud, nad on meeter korda meeter ja riietuvad täiesti suvaliselt. On erandeid, aga tihtilugu saab nende välimuse järgi aru, et tegu on hoopis näiteks filipiinlasega. Täiesti piinlik on naisi, ka noori tüdrukuid vaadata, sest neil on vist tõesti savi, millised nad välja näevad.

Eile astus festivalil meie juurde järsku üks mees, kes ütles, et tundis meie keele ära. Nimelt oli tegemist Pembertonis avokaado farmi omava mehega. Ta kiitis eestlasi taevani, neid pidi ka tema farmis palju olema. Nagu juba kohalikule bossile kombeks kiitis ta eestlasi, sakslasi ning kirus prantslasi ning kohalike austraalasi, kes pidid kohutavalt laisad olema, aga backbakkereid kiruvad kuna nood võtavad ju kõik meie töö, naljakas. Ta olevat eelmisel suvel ka Euroopas reisinud, Poolas, Ungaris ning ütles et see , et seal on palju väikeseid riike, kõigil oma kultuur ja huvitav ajalugu on austraalase jaoks äärmiselt huvitav. Nii mõnus on ikka jätkuvalt kuulda, kui Sind ja Su rahvust kiidetakse.

Oleme jätkuvalt majas kahekesi ja loodame, et nii see ka hetkel jätkub. Ilusat 3ndat adventi!

                                                           

Jõulupuu on olemas!

Meie tagasihoidlikud jõulukaunistused :)

Jõulukuu ehk suvekuu

Eile sai siin mail ametlikult alguse suvi ja ühtlasi ka jõulukuu, aasta viimane kuu. Tegelikult tähistasime seda juba pühapäeval, esimesel advendil, kui sõitsime Kaisa ja Villuga taaskord Windy Harbourisse, seekord aga seal kõrval olevasse Salmon beachi, ilm oli väga soe ja ideaalne rannailm. Juhul, kui ma poleks sellele eraldi mõelnud, et jõuluaeg sai alguse, poleks mul tegelikult mingit tunnet, et kolme nädala pärast saan ma meie väikese kuid armsa kuuse all kinke avada. Vahest on mul isegi veidi kurb meel kuna kodus olid jõulud mulle väga tähtsad, just selle tunde pärast. See, kuidas ma advendi aja alguses tuba kaunistasin, küünlaid põletasin, kuidas me koos vanaisaga maal metsast kuuse välja valisime, seda kodus kaunistasime, verikäkki ja verivorsti juba enne jõule küpsetasime ja sõime, samuti piparkooke valmistasime ja glasuurisime, oeh..see loend võiks olla veel kordi pikem. Enamus asju ma siin, Austraalias teha ei saa, selle asemel saan ma päikest nautida, ookeani ujuda ja laintes möllata, parimal juhul saan piparkooke ja hapukapsast süüa. Tagasi pühapäeva minnes, siis algas see suvi ikka mõnusa „pauguga“. Laintes möllamine tegi järjest julgemaks ja ühel hetkel kui meid tabas see tegelikult väga eluohtlik seik, nimelt mere poolt tulev laine kiskus maa poole ja maa poolt tulev laine lükkas tagasi ookeani, Raigo oli laines ja ookeani võttis ta prillid. KURAT JA PÕRGU, enne tulekut sai just uued prillid ostetud ja nüüd on need läinud. Mul võttis ikka väikese pilli lahti, aga neid ei olnud enam kuskilt võimalik leida. Otsimine polnud mõtekas kuna lainemöll olid need ammu endaga kaasa viinud. Egas midagi, nüd olen kuni uute prillide saabumiseni autojuht, teejuht ja igast muud. Ega ta nüüd täiesti pime ole, saab aru kui ikka mil  päev ja öö on. Olgu, ta saab hakkama, aga päris raske on. Tööl ta eile ei käinud aga täna oli thinninguga tubli. Eile ja täna olemegi tükitööna thinningut teinud ja päris kenad kopikad sellega ka saanud, igatahes rohkem, kui oleks tunnipalk. Eks vedas ka kuna osad read olid enamjaolt puhtalt läbijalutamise ja mõne õuna noppimise vaev, samas päevalõpus saime sellised peavalu puud, kus ma viimase tund aega tegin viite puud, jube..

Eile oli ka Villu sünnipäev ning sellepuhul käisime nende pool õhtusöögil, lisaks ka kaks nende majas elavat itaalia kutti. Kaisa oli valmistanud kartulisalatit, jumalik, see oli tõeliselt hea ja tekitas koduse tunde. Stefano valmistas aga pastat ja olgem ausad, üks itaalane teeb ikka õiget pastat, lõhna juba sõime ja kui veel seda maitsesime siis viis keela alla, üks parimaid mida elus saanud oleme. Pastaks oli carbonara.

Ilmad on nüüd väga soojad ja töö juures on igasugused „kollid“ väljaroninud. Ämblikud ja maod..jah, ma tean, et ma tulin Austraaliasse, kus ilma meid nägemate, nedega harjumata ei saa elada, aga mul on kabuhirm nende ees. Õnneks vähendas seda veidi see kui mulle kohalikud rääkisid, et need me töö juures ei ole surmavad, hammustus vaid väga valulik. Üks hispaania poiss täna hammustada sai, aga pärast kõndis oma kahe jala peal ja oli täitsa inimesemoodi olemisega. Eks tuleb oma hirmuga silmitsi seista ja hakkama saada!

Pakk jõudis reedel kohale ja selle üle oli kõike parem meel, midagi eestimaist igale maitsele oli seal :P

eestlase töökus pole müüt

Enne siia mandrile tulekut on kindlasti paljudel mõtteis küsimus, missuguse mulje ja imago on enne mind loonud siinsed nn Eesti "vägilased" või lihtsalt Ainid nagu mu üks tuttav siin tavatses öelda. Nimelt on päris tihti kas uudistevahendusel või eestlaste gruppi facebookis jälgides jäänud silma artiklid või inimeste abipalved, hoiatused, Eesti soost mehepoegadest, kes on tulnud siis elunautima, selle natuke pahempoolses tähenduses. Kahjuks on nii, et leidub tüssajaid, pätte ja kaabakaid ning lihtsalt suuri laiskvorste. Mitte, et ainult eestlased sellised oleks, sest siin veedetud kahe kuu jooksul on selgeks saanud ning on ka maininud tööandjad, et suurimad lohed tööjuures on itaalased, prantslased, šotlased ja inglased. Siiski on inimesi, kes ajavad taga suuri summasid raha, aga tööd selle nimel polda vääriliselt nõus tegema.
Õnneks meie kartus sai ruttu mööda, kui peale seda, mil olid öelnud, et from Estonia, läks inimestel nägu naerule ja nad said käsi kokku lüüa, et jumal tänatud, ühedki inimesed, kes tööd oskavad, viitsivad ja tahavad teha. Ma ei tee loomulikult teisi rahvuseid maha kuna töökaid inimesi on igast rahvusest, aga eestlased on enamjaolt suutnud oma mainet väga hoida. Eestlane on Austraalias heas hinnas ja neile usaldatakse ka natuke paremaid töid. Sellest saime aru siis, kui teised töölised tööpäeva alguses kastiautodesse pandi ja põllu peale laiali viidi, meile aga natuke paremaid tööotsi anti. Ei teagi nüüd, kas asi selles, et saime töö selase püsitöötaja kaudu või tõesti Ben (meie boss), teadis, et meile saab töid usaldada. Eks tuleb seda mainet edasi üleval hoida ja mitte kurjast kasutada, me oleme üritanud küll tööl endast maksimumi anda ja kuna meil on tunnipalk, mitte tükipalk, siis tegelikult on seda stressi ka vähem ja saab vahepeal natuke rahulikumalt võtta mitte kapsad ninast väljas edasi punnitada.
Hetkel ongi nii, et töö Newtoni õunafarmis jätkub, täna pidime kahjuks kogu päeva tegelema thinninguga, see on siis maakeeli töö, kus õunapuudele tuleb teha õunaharvendust, et pisikestel oleks ruumi suureks kasvada, sest puud on siin tänu erinevatele pritsimistele ikka õuntest lookas, nagu sõstrapõõsad. Sõltuvalt puude suurustest tuleb ka redelit kasutada, et siis kõrgemalt samuti neid harvendada. Jumal tänatud, et ka selle tööga me tunni põhjal tasustatud saame kuna nii nagu ma kuulsin teenisid täna prantslased alla 100 dollari. Meie teeme oma 8 tundi ära ja tasu on tunnis 21.08dollarit, seega oleme hetkel väga rahul.
Nädala parima uudise tiitel läheb sellele, et Gill teatas eile oma puhkusele minekust, seega katkevad meie igaõhtused 4-5 tunnised india keele kursused  läbi seina 3 nädalaks, pole hullu, olemegi juba üleõppinud..oh seda rõõmu, saame ise olla majaperemehed.

see siis ongi vabadus

Nädala sees helistas Natali ja palus meid nädalavahetuseks taas enda juurde. Nädalavahetuseks lubas väga ilusat ja päikeselist ilma seega olin ma kohe ka nõus. Laupäeval Käisime Bridgetowni bluusi festivalil ja täna avastasime mööda rannikut sõites randu. Just täna jalutades mööda lõppmatuid valgeid liivarandu ja imetledes ookeani ja tuule vahelist võitlust tabas mind üks imelik tunne..ma olen täiesti vaba inimene ja mul ei ole mingeid kohustusi, ma võin teha kõike mida hing ihaldab, võin juba homme sõita kasvõi teise maailma otsa ja seal seigelda. Imelik, aga sellist vaba ja õnnelikku tunnet pole ma Eestis elades kunagi tundnud. Kodus oli loomulikult mõnus ja hea olla, aga ikka ja jälle olid Sul kohustused ja mured millega tegeleda, siis oli veel kool ja muud toimetused, mis ei andnud just tihti olla lihtsalt niisama ja tunda end muretuna. Lihtsalt istusin liival ja jälgisin ookeani ning omaette tuli naeratus suule, polnud ühtegi muret, lihtsalt see hetk. Tegelikult olen ma enamuse Aussis veedetud ajast seda tunnet tundud, täna lihtsalt see paiskus minust välja ja ma mõtlesin selle üle, et mis teeb inimese just siin nii õnnelikuks ja rahulolevaks.

1. Siin on võimalus absoluutselt KÕIGIL tunda end inimesena kes saab omale kõike lubada. Ma pole siin veedetud aja jooksul kohanud kodutuid ega kerjuseid. Inimestel on lihtsalt kõigil töö ning mis oluline siis töö, mis ära toidab ja lubab elada väga inimväärset elu ning kui juhtub, et on inimesi, kes ei saa töötada või kellel tõesti tööd pole, siis valitsus on siin ka väga rahvasõbralik ja toimetulekutoetused pole mitte mõnitavad vaid tõesti abistavad ja nendega saab ka ära elada. Poleks iial unistanud sellest, et täiesti tavaline lihttööline-backpacker ehk seljakotirändur teenib ühes nädalas sama palju kui keskmine Eesti õpetaja kuus või on palgad võrdsed kõrgepalgaliste arstidega.
2. Inimesed on lihtsalt nii sõbralikud ja viisakad, vahel isegi liiga. Täiesti võõrad inimesed võivad kohtudes Sind teretada ja abi-midagi küsides ollakse äärmiselt lahked aitama. Mulle väga meeldib siine ühiskond kus inimestel puudub see eestaslik endassetõmbumine, inimesed naeratavad siin igal sammul.
3. Loodus on imeline ja puhas. Jah, ma jumaldan ka Eesti loodust, nelja aastaaega ja maalilisi vaateid, aga see mis on siin on lihtsalt võimas, kõik on massiivsem ja see ilu on teistsugune kui kodune jõhvikaraba päikesetõusul. Siin ronides kaljude otsa ja imetledes ookeani möllu on midagi imelist, see kõik ei mahu Su sisse ära ja seda kõike kaasas kanda on raske.
Ma väga tahaks, et võtaksite ühel hetkel ette samasuguse elumuutuse, ükskõik kui kauaks, aga et te prooviksite sama asja,minna ja elada hoopis teistsugust elu. See on midagi, mida kodus ei suuda ette kujutada. Ükski sõjavägi ei tee nii iseseisvaks ja täiskasvanuks kui see kogemus. See elu on lihtsalt ilus. Olled maailma teises otsas, hoopis teises keskkonnas vaatad inimestele ja maailmale ikka teise pilguga küll ehk see pole mingi müüt, et ilma näinud inimene on laiema silmaringi ja maailmavaatega. Ma leidsin internetis ringi kolades ühe väga huvitava kirja ja jagan seda Teiega:

Jah ma tean, mis kartus alguses sees on, aga te ületate selle koheselt, kui näete, et Teie inglisekeeleoskus ületab enamute bäkkerite omasid, kes on Aasiast või Prantsusmaalt.

Rääkides tööst, siis peale nädalat niisama puhkamist,mis oli mulle äärmiselt raske kuna ma ei oska niisama olla, töötame nüüd taas farmis, Manjimupi suurimas. Newton Brothers Orchades omab 7 farmi siinkandis ja ainuüksi see, kus meie töötame on massiivne, ühest otsast teise sõdab autoga oma 7-10 minutit. Tegemist on põhiliselt õunafarmiga. Ahjaa, et kuidas me üldse sinna saime, peale seda kui olime otsustanud, et liigume edasi, tuli Gill ükspäev koju ja ütled "Katrin tomorrow you gonna work", ma olin päris pahviks löödud, aga tegelikult ikka päris rõõmus. Neljapäeval töötasime puude kastmissüsteemide kallal. Puude vahel on väikesed spinnerid, mis vett pritsivad, meie ülesandeks oli neid kontrollida, ega need ummistunud ega katki ole, vastasel juhul parandasime ja vahetasime neid. Vett sai ikka igalepoole ja peale paari esimest meetrit tilkusime juba korralikult, mis sest, et vihmariided olemas olid. Vesi oli aga õnneks soojema poolne ning ilm polnud ka jahe, seega ei kurda kohe üldse. Päeva jooksul tegime erinevaid asju, mis tegelikult kõik kastmisega seotud, seega oli vaheldusrikas. Reedel aga polnud vaja seda enam jätkata ja siis ühinesime teiste töölistega, et noorte õunapuude aluseid rohida. See oli juba tüütum ja seljale koormavam, aga pole hullu kuna vähemalt on töö ja inimesed selles farmis väga vinged. Palk on ka parem, kui eelmises kohas, seega oleme rahul ja õnnelikud, tööd on jätkumas meile kuna nii nagu Gill rääkis, siis nov keskel-dets alguses algavad uued hooajad kestavad vaheldumisi maini välja. No nii kaua nüüd ka Manjimupis ei kavatse elada, aga vähemalt on kindlus hinges.

Kuidas me siis elame?

Aeg möödub igatahes kiiresti ja juba oleme Austraalias olnud üle kuu aja. On asju, mille üle ma nuriseks ja sada korda kiruks, näiteks väga aeglane internet ning selle levi puudumine paljudes maapiirkondades, suured panga teenustasud ja kärbsed, aga ometigi on head palju rohkem.
Peale seda, kui majaomanik naasis oleks meil olnud võimalus sinna kauemaks jääda ja tasuta elada, ainukeseks miinuseks see, et peab kaugemalt tööle käima. Siiski naeratas(noh, kui palju just..) õnn ja mulle helistas üks prantsuse kutt, kes pakkus linnas tuba, sest ta oma tüdrukuga sealt lahkub. Jessjessjess oli loomulikult alguses, et saame linnas elada ja rahus ning vaikuses oma toas. Õnn oli, aga pisut üürike kuna peale seda kui olime koha üle vaadanud ja järgmisel päeval sisse hakkasime kolima selgusid mõne nüansid. Esiteks on vaja meil endil muretseda voodipesu ja voodi asjad padjad tekk, köögitarvikud, rent pole mitte kahe inimese kohta 100 nädalas vaid ühe kohta, 400dollarit tagatisraha ka. Ma olin päris nukker, sest mida me teeme selle tavaariga siis, kui tahame edasi liikuda, ei taha poolest autost teha köögitarvikute hoidlat ja magamistuba. Siiski ei tundunud parem olevat mõte, et tagasi hostelisse läheks kuna seal tuleks kahe peale maksta 300 nädalas, 100 dollarit võitu juba suur asi. Padjad andis õnneks eelmine üüriline kuna kutt polnud esimesel korral seda selgitanud ja siis oli tüdruk õnneks lahke ja padjad siiski arusaamatuse pärast andis. Voodipesu muretsesime ka, Target tuli appi ja sealt saime päris soodsalt komplekti. Meie õnneks avati järgmisel päeval Manjimupis uus pood, mis olevat suuuur asi kuna siin vahetavad poed asukohti mitte ei avata uut poodi. The reject shop, meenutab Eesti jyuski, aga on natuke suurema sortimendiga, seal saab palju häid asju soodsa hinnaga, sealt siis muretsesimegi omale köögitarvikuid. Natuke lihtsalt imelik, et sul on sharehouse aga sa ei jaga asju teistega. Nii vähemalt kohalik töökaaslane oma hämmingut väljendas. Rahulik on siin küll kuna teises toas elab omanik, indu, Gill. Kui ta parasjagu tööl pole siis räägib telefoniga, oma indu keeles ja kõvasti ja kiiresti ja pidevalt.Maja on tegelikult selline uuemapoolne. Kõik vajalik on tegelikult olemas, seega nüüdseks olen juba maharahunenud ja täitsa võib siin elada.  Lahkumiseks peame leidma uue üürilise või teatama kaks nädalat ette. Uue üürilise leidmine ei peaks keeruline olema kuna nõudlus sharehouseide järele on suur siinkandis.
Töö on meil ikka sama ja viimasel nädalal möödusid enamus päevad juurvilju korjates ja taimi istutades. Töö koha pealt on mul tunne, et see on ammendamas, tööd oleks, aga tahaks nüüd midagi muud. Võibolla ajan vaid suuremat palganumbrit taga, aga miski ei hoia mind kinni ja erinevaid töid on just kogemuste mõttes ka hea proovida. Peale järgmist nädalat saab meil töötatud seal farmis kuu. Uuel nädalal proovime päevad pikemaks teha, et mitte ainult 7 või 8 tundi nagu tavaliselt. Rääkisime ja saime kinnitust, et võib tööle ka varem tulla, poleks probleem alustada hoopis 6 või 7. Oleks hea ikka üle 40 tunni nädalas ära teha.
Kuna oleme palju siin ringi sõitnud siis näinud, et farme on ümbruskaudsuses palju, aga samas sain facebookist teada, et paljud farmis on juba töötajatest täis, ei vajata uusi. Samas miks loobuda tööst, kui tööd on ning hakata uut otsima, kui ei tea kas saab. Kord olen ühel poolel ja siis teisel. Kui uut farmi otsida, siis sõidaks ise ringi ja otsiks, sest tahaks siin kauem olla, aga samas on soov liikuda Denmarki või Albanysse. Eks aeg näitab, võibolla olen järgmine nädal targem. Üheks rõhujaks edasi liikuda on see, et praegu töötame väljas, ka vihmaga ning see väga ei meeldi. Ilm muutub kiiresti, kord päike, siis vihm. Umbrohu vahel kapsaid otsida on vihmaga väga ebameeldiv. Nüüd kuna suvi algamas, siis teevad liiga ka kärbsed, neid on tohutult ja tiirlevad su ümber ning ronivad näkku. Töötaks siseruumides vahelduseks küll.
Millestki lõbusamast, vabast ajast rääkides, siis hakkasime ujumas käima ujulas. Esimesel korral käisin ainult Kaisa ja Villuga, Raigo oli pingil, aga täna tuli ta ka basseini ja ma olen niiinii rõõmus, sest ta ujus täitsa ise juba paar meetrit. Nii vahhva oli teda õpetada ja näha kuidas ta püüab. Suvel läheb lihtsalt nii kuumaks, et jahutust on päeval ujumise näol vaja, seega üritame kiirelt ujumise talle selgeks saada. Igatahes on ta tubli õpilane.

See nädalavahetus on nii pikk tundunud, kaua oleme maganud ja uueks nädalaks valmis. Vihale ajab, et nädala sees on kuumad, vihmata ilmad ja kui saabub laupäev on pilved ja vihm kohal. Laupäeval sõitsime Donnely Riverisse, väike külake, kus kängurud ja emud lihtsalt ringi vudivad majade ja autode vahel. Otsisime jõge, kus ääres peesitada, aga enne seda seiklesime 1,5h autoga metsas ja otsisime seda, jällegi puudus gps levi, ja kohati olime ikka VÄGA metsase tee peal ning tulemuseks see, et jõest on alles vaid kuivanud säng. Egas midagi, seiklesime niisama küla vahel ja chillisime kängurudega. Õhtul käisime kohalikus hiina restoranis söömas, ma olin päris umbuslik ja see pidas paika. Oma toidu eest ma maksma ei pidanud kuna mulle see ei maitsenud ja lihtsalt oli väga kehva maitsega. Nuudlid köögiviljade ja magushapu kastmega. Tundus nagu õli oleks vana olnud. Kasutati lapstööjõudu nagu Aasiaski kombeks, noored poisid,kodust diivani pealt tulnud vist kuna riietus oli küll väga suvaline. Ega teised said kõhu täis kuid polnud samuti väga vaimustuses. Siiski oli see õhtuks täiesti välja broneeritud ning mööda sõites hiljem oligi see pungil rahvast täis. Ei välista, et teinekord sinna veel sööma lähme, sest menüü on pikk ja võibolla peab lihtsalt midagi muud proovima.
Pühapäeva õhtule kombeks peaks sauna minema, aga seda siin pole ja puudust tunneme väga. Selle asemel lähen pannakaid tegema. Ajavahe Eestiga on nüüd peale kellakeeramist 6 tundi. Tervitame ja kallistame :)